Multilemma.

Uus ekraan, mobla ja tööriistad, vaja läks murdosa

Kogu asi sai alguse veebruarikuus kui IKEA lebotoolis läpaka taga istudes ettevaatamatult küünarnukiga mobla laualt maha lükkasin. Kolks käis aga eriti ei muretsenud, oli teine korralikus "põrutuskindlas" ümbrises, laud vaid pool meetrit kõrge, parkettpõrand, ... ning ennegi kukkunud ilma mingite negatiivsete tagajärgedeta. Viskasin pilgu peale, läks käima, klaas terve, ei paistnud miskit häda olevat. Alles tööl hakkas kurivaim jupsima, puutetundlikkus kuidagi imelik, vahepeal ei reageerinud mõni app. Järgmisena märkasin, et ekraani alumine parem äär poole sendi laiuselt ja nelja-viie pikkuselt süsimust. Asi progresseerus kuni päeva lõpuks ülemine kolmandik ekraanist ei registreerinud puudet üldse, alumises ääres suht suvaliselt, ainult keskel töötas. Sõrmejälje sensor oli just piiri peal, vahel ikka sain näpuga käima. Jama muidugi selles, et ülaääre põhifunktsioonidele ligipääsuks pidin mobla külili keerama - õnneks seadistustes oli automaatne ekraani pööramine sisse jäänud.

Kodus tegin esimese asjana ssüsteemi backup ära ja laadisin manuaalselt paari kuu jagu kopeerimata pilte välisele kõvakettale. Kunagi ei tea, millal mobla lõplikult üles ütleb. Sim kaardi tõstsin oma vanasse varumoblasse ümber ja sai jälle elada. Varumobla tagakaane parandas kakspool aastat tagasi töökaaslane ära. Tookord oli kiirelt telefoni vaja ja ostsin uue, vana jäi sahtlisse igaks juhuks. Meil üldiselt alati peres paar töökorras vanemat mudelit. Seni polnud vaja läinud, see-eest nüüd kulus marjaks ära. Loll ju hakata päevapealt uut telefoni muretsema, ei mahu mu ihnsasse hinge kui just hirmsa sooduka peal pole. Tavaliselt üritan ühe moblaga 3 aastat läbi saada enne (mis tähendaks pea aastast ooteaega) kui Pixel 9 välja tuleb. Seda tasub oodata, tal nimelt ka satellitühenduse funktsioon!

No ja siis sai varumobla vihma kui jooksmas käisin ning hakkas jupsima. Fööniga küpsetamise ja lülitite ning seadistustega mängimise peale ärkas küll uuesti ellu aga kes teab kauaks. Minu elustiili juures on mobla veekindlus oluline. Hakkasin kaaluma erinevaid võimalusi. Esiteks muidugi ekraani parandus. Originaalekraan maksis 450CAD aga ka Hiinas tehtu 180-250. Ali Expressist saanuks soti eest, kuid esiteks mõõdeti tarneaega kuudes ja teiseks hoiatasid isegi hiinlastest kolleegid, et paras risk kuna mingi probleemi korral üliraske raha tagasi saada. 

Teine võimalus kasutatud Pixel 6 pro osta, madalamat nagu polnud mõtet. Neid müüakse eri seisukorras ja erineva mälumahuga 350 - 500 CAD eest. Ja siis tuli Pixel 8 Pro soodusmüüki, paraku tähendas 250 CAD allahindlus ikkagi koos maksudega 1300'st väljaminekut. USA's müüakse hulka odavamalt ja ilma maksudeta, teist 250 hoiaks kokku, aga tellida tuleb USA aadressile. Põhimõtteliselt pole probleem, piisab kui VPN'ga USA's olla ja tellida mõne seal elava sõbra juurde. Üks tüüp oli sealjuures just Torontosse tulemas, tema kaudu saanuks hoobilt telo kätte.

MULTILEMMA:
1. Põhimõtteliselt tuli otsustada kas riskida ja loota, et vana peab jõuludeni vastu ja siis Pixel 9 Pro osta (eeldatavalt 1500CAD).
2. Osta kasutatud Pixel 6 Pro (450 CAD).
3. Osta tuliuus soodukal Pixel 8 Pro (1050 CAD).
4. Üritada klaasi parandust (180-250 CAD).

Küsimus pole niipalju rahas kui põhimõttes, muidu korras superhea mobla, ainult ekraan (vist) rikkis. Otsustasin Pixel 8 Pro kasuks, kirjutasin sõbrale emaili aga enne ärasaatmist viskasin igaks juhuks veel korra pilgu pakkumistele peale. Uus odavam asendusekraan oli 128CAD eest just sisse tulnud, kõige toredam - meie lähedal, saan ise poodi järgi minna. Helistasin, kostis viisakas koht ja eurooplase häälega tüüp. Paigaldamise eest tahtsid paraku 80 taala ja sõrmejäljelugejat polnud komplektis, selle ülekandmine vanalt ekraanilt aga ei pruukivat õnnestuda. Küsisin tütrelt. kas too aitaks ekraani vahetamise juures aga plika väitis, et tema arvutispets, moblade riistvaraga pole kunagi tegelenud. Soovitas mitte ise proovida. 

        Enda tegevusest ei viitsinud videot teha siin näete kuidas proff parandab!

Kahe sotiga saan korras mobla, kostis päris hea, tellisin ära, viimasel momendil lisasin juurde 7 dollari eest tööriistakomplekti juhuks kui otsustan ikka ise proovida. Natuke nagu väljakutse, tekkis soov maailmale näidata, et saan hakkama. Kui ei õnnestugi pole kaotus teabmis suur. Järgmise paari päeva jooksul vahtisin ekraanivahetuse Youtube videosid. Mida rohkem vaatasin seda enesekindlamaks muutusin, ei paistnud miskit ületamatut, pigem isegi lihtne. Kui poodi ekraanile järgi läksin ütlesin, et proovin ise teha, müügimees soovis edu ja julgustas takka - pole eriti keeruline, nõuab kannatlikkust. Jätsin enda teada, et seda viimast mul suurt pole. Olin vaid kilomeetri sõitnud kui meenus: unustasin liimi ja kleeplinti küsida, ilma ekraan korpuse küljes ei püsi😜 Sõitsin tagasi ja sain 27 raha eest mõlemat mitmekümne mobla parandamise jagu.

Vana ekraan maas, korpus keskel, uus ekraan paremal

Täna siis oli see päev kui võtsin südame rindu ja asusin asja kallale. Esiteks tuli kuumutada ekraani 75-85 kraadi celsiuse peale, selleks kasutavad profid kas kalibreeritud kuuma plaati või spets kuumaõhupuhurit. Föön pidavat hädapärast asja ära ajama. Tütrel oli mingi väga kuuma õhu puhur, läks käiku. Lasin ääred tuliseks ja surusin õhukese ümarguse otsaga noa ekraani alumise ääre vahele. Veidi ettevaatlikult kangutamist ja tuligi äär lahti. Suskasin kitarri plastvidina vahele, et uuesti kinni ei kleepuks ja hakkasin tasapisi alumist äärt mööda teise plastitükiga minema paremale, ülemise ääre peale ja lõpuks vasakule. Mul võttis hulka rohkem aega kui videote peal, esimene vasikas ikkagi, hea kui aia taha ei lähe. Kobistasin ja kleepus kinni ja vahepeal ei tahtnud liim järgi anda - paar kuumutamist enne kui lõpuks klaas lahti.

Olin päris uhke, sain teise tervelt kätte mis olevat juba iseenesest näitaja. Klaas on korpuse küljes vaid ühe mikropistiku kaudu, mida hoiab kinni imepisike T4 kruvi klambri ühes ääres. Kruttisin lahti, klamber ära ja ettevaatlikult sikutades tuli pistik välja - oligi ekraan lahti. Tõmbasin hinge, sest järgmiseks ettevõtmine, mida kõikse keerulisemaks nimetati - sõrmejäljeanduri eemaldamine ekraani küljest. Imepisike kinniliimitud lintjuhe mikropistikus ning andur ise liimitud klaasi külge. Kõigepealt sikutasin lintjuhtme välja, eelnevalt tuli üks vaid luubiga nähtav klamber lahti teha. Seda videos ei maininud keegi kordagi, täiesti juhuslikult jäi silma kui terasemalt jälgisin. Pistik tuli lihtsalt välja aga imeõhukesest haprast klaasist anduri ühes tükis eraldamine võttis aega. Kuumutasin ekraani ja surusin aegamisi zhileti nüri selva anduri ning ekraani vahele. Pintsliga panin piiritust, et liim uuesti kinni ei kleebiks. Lõpuks ometi tuli lahti, veidi määrdunud kuid ühes tükis - puhastasin piiritusega ära.

Sõrmejäljelugeja uuele ekraanile sobitamiseks tuli esiteks lintkaabel pistikusse sokutada, ei olnud lihtne. siis sensor täpselt õigele kohale kleepida. Liim oli kõik lahti tulnud, pidin kasutama paar tilka enda B-7000  kraami ja siis sensori klaasile suruma. Korpuse ääred puhastasin alkoholi ja pintsliga enne kui kleepriba peale panin. Järgmisena tuli ekraani pistik korpusega ühendada. Vajas ettevaatust, et imepeenikesi kuldtraate kogemata kõveraks ei lükkaks. Ei tahtnud hästi sobida aga lõpuks ikka läks sisse. Saabus tõehetk, enne ekraani kinniliimimist oli mõistlik vaadata kas see üldse töötab. Lülitasin mobla peale, ei miskit. Kurat, äkki pistik pole päris sees, vajutasin veidi tugevamalt plastikheebli otsaga, tundus, et liikus. Proovisin uuesti ... kaks sekundit ärevust ja voilaa, Google pilt tuli ette. Ekraan funksis igalt poolt, lülitasin mobla uuesti välja. Sõrmejälje seadistan hiljem ja pole ka hullu kui ei tööta, saan ilma hakkama.

Just enne kui liimi korpuse äärtele panema hakkasin märkasin, et kaamera oli nihkunud kohalt ära, ilmselt siis kui ekraani lahti kangutasin. Pekki, ma ei tea ka kindlalt milline see õige koht on, seadsin kõhutunde järgi keskele. Liim äärtele ja klaas peale, meeldiva üllatusena klõpsatas hoobilt kinni. Nüüd raskuse alla ja kaheks tunniks ootama kuni liim taheneb nagu juhistes õpetati. Kaks murekohta olid esiteks kaamera asend ja teiseks ega lülitite juurde liiga palju liimi saanud, võib need kinni kiiluda. Pooleteise tunni pärast (kahte ei mallanud oodata) lülitasin mobla peale. Kõik paistis kenasti töötavat. Tegin proovipildi koridori põrandal hämaras vedelevast kassist, kvaliteedi põhjal otsustades ei jäänud liimine näpujälg läätsele😏

Suurim üllatus oli hoopiski asjaolu, et näpujäljeandur töötas hoobilt. Kõik rõhutasid oma videotes, et sellega on igavene jura, tuleb Google veebilehelt programm alla laadida ja siis kalibreerida. Paljudel ei õnnestunud. Tegu olevat nimelt turvameetodiga, ekraani ja sõrmejäljelugeja seerianumbrid peavad omavahel sobima. Täiesti arusaadav, sest muidu võiksid suht kerge vaevaga varastatud moblasse sisse muukida paljalt klaasi ja sõrmejäljesensori vahetamisega. Saad ligipääsu omaniku Google kontosse ja igasugu maksevahenditele. Äkki minu puhul oli tegu asjaoluga, et sõrmejäljenumber seotud ka korpuses oleva riistvara infiga, vahetusse läks ju vaid klaas, mis iseenesest kõikse vähemtähtis turva seisukohast.

Näis kaua vastu peab aga hakkama sain!😎 Sukelduma selle moblaga muidugi ei julge enam minna, niiskuskindluse tõstmiseks ilmselt panen ekraani servadele veel veidi liimi.

P.S. Ainus kaotus oli tolmuimeja peenike otsik, mis sulas kuumaõhu puhuri külge kinni.

Üks kord veel

Mäe all pole just paljutõotav vaatepilt

Valetasin teile üleeelmises postituses, ei jäänud tookord viimseks suusatamiseks sel hooajal. Eelmine nädal tütar nimelt teatas, et reede on tal vaba, mingit sorti "patareide laadimise päev", mida mõned korrad aastas firma pakub. Läheks õige suusatama, sõber pidi ka kaasa tulema. Ilmateade just kõige soodsam ei paistnud aga ei saa ju lasta mööda võimalust. 

Mäel polegi kõige hullem, paaril rajal jagus jagus lund küllaga 

Neljapäeval andsin tööl teada, et pean järgmise päeva vabaks võtma. Reedet on meil suht raske saada, sest vaid pool rahvast kohal. Ülemus küsis kas ikka väga vaja? Ei hakanud keerutama: Absoluutselt, suusatama lähen!!! Noh siis muidugi vastas boss, eks panen kirja, et tervislikel põhjustel, lisas muigega. Tervislikel muidugi, kui suusatama ei saa võin ju seoses vähese liikumise ja värske õhu puudusega haigeks jääda ja hoopis rohkem töölt puududa pilgutasin silma.

Kuurortis oli juba alustatud kevadiste remonditöödega, meie tavaline istumis ja asjade paigutamisala kinni pandud. Panime saapad jalga VIP'dele mõeldud puhkeruumis ja jätsime kotid sildi ala: "All unattended bags will be removed". No kuhu nad ikka neid kotte viivad, pealegi oli seal hulk teiste kraami seina ääres vedelemas. Rahvast oli vaatamata reedesele päevale vähevõitu, mõned vanad suusahundid ja noored koolist poppi tegevad entusiastid. Pole ka imestada: hooaja lõpp, ainult viimased rajad lahti ja ilm pilvine.

Tipus värske öine lumi kuuskedel

Lumeolud olid õige kummalised, sihukestega polegi varem sõitnud. Öösel oli 10 senti värsket sulalund sadanud, konsistentsilt kummaline. Sõida nagu rööbastes, külglibisemisse üldse ei taha lasta, iga väiksemgi viga üritas pikali visata. Mäel oli näha, et isegi profid parasjagu hädas. Õnnestus minulgi paar korda külg maha panna, korra lendasin isegi rajalt välja. Metsa poole libisedes keerasin suusad ette pehmendamaks puude vastu põrkamist. Jäin siiski porisel mättal paarkümmend senti enne pidama, mustade pükste peal muda õnneks väga välja ei paistnud. Mäel astusid jälle kaks vanemat proffi ligi: tere Erik ... tere, tere, aga Erik ma küll pole. Paarikümne aasta eest sõitis Kanada eest küll üks Erik maailma karika etappidel😜

Lõunast läksid olud veidi paremaks, sulalumi sõtkuti kinni ja lahtist jääpuru ning lumelöga tuli välja. Mitmes kohas palju pori väljas, sealt tuli osavalt läbi laveerida, et mitte sirakile käia. Selgus, et tütre sõbra näol oli tegu tema mängumaalima tuttavaga. Praeguse aja tutvused tekivad noortel ikka täiesti teistmoodi kui minu nooruses. Hiina päritolu noormees, kes päriselus lennujuht. Omab nii Hiina kui Kanada kodakondsust. Hong-Kongi puhul olevat passi saamine ja maailmas ringirändamine mõnevõrra kergem kui mandrihiina inimesel.

Ja ongi kõik selleks hooajaks: Suletud

Sõitsime tõstuki sulgemiseni, mul õnnestus end smugeldada viimase liftitooli peale mäeteenistuse töötajate vahele. Hooaja viimast laskumist nautisin rahulikult, aeglaselt ja täie rinnaga. See hooaeg tuli kokku 1099.35 km mäesuusatamist, võib rahuliku südamega saapad ja suusad varna riputada järgmist hooaega ootama.

Päikesevarjutus 2024 Erie Järve kaldal

Täielik päikesevarjutus, koroona särab

Salasilm taevas

Juba mõned aastad oli aeg-ajalt siit sealt kosta, et Lõuna Ontarios tuleb peagi täielik päikesevarjutus, mis juhtub kord inimpõlve jooksul. Ausalt öeldes ei tule ette, et oleksin kunagi ühtegi naturaalselt oma silmaga näinud. Isegi mitte osalist, täielikust rääkimata. Kuidas need minusugusest astronoomiahuvilisest mööda lipsanud, ei tea. Kuuvarjutust olen näinud korra, sedagi juhuslikult kui Kariibi mere saarel rannabaarist naastes liivale sirakile viskasin ja imestasin, et paari tunni eest baari minnes nähtud täiskuu kummalise kujuga poolkuuks muutunud. Vaatamata konsumeeritud kokteilidele sain kiirelt aru, ainult kaks võimalust: kuuvarjutus või siis nädalane mäluauk baari mineku ja naasmise vahel. Ehkki tõenäosusteooria vihjas selgelt mäluka kasuks oli siiski tegu kuuvarjutusega nagu võisin järgmisel hommikul veenduda.

Olime seal 3:20pm 3 juures järve ääres

Nädala eest hakkasin plaani pidama ja uurima, kus täpselt varjutus aset leiab. Nädal on muidugi naeruväärselt lühike aeg, tõsisemad tegijad olid hotellid ja igatsugu majutuse juba paari aasta eest kinni pannud, ööbimiskoha eest küsiti ulmelisi summasid. Mõni ime kui sihuke teenistusevõimalus kord elus. Esmaspäeva pealelõuna sobis mulle ideaalselt, töölt see päev vaba. Kaasa korraldas endale ka kohustustevaba päeva. Ilmaennustus polnud just paljulubav, enamust Ontariost ähvardas pilvitusega. Eelmisel õhtul lugesin temaatilisi artikleid ja vaatasin hulga videosid. Tegu õige haruldase varjutusega, mille lähedal tõepoolest ehk korra elus olen. Inimesed lendavad teispoolt maakera sellist taevast etendust jälgima. Korraks tekkinud kahtluseidu sai maha murtud, on mis ilm tahes, sihukest juhust ei saa mööda lasta.

Kaasa isegi vaatas piirkona võimalikke telkimisplatse, paraku olid enamus provintsiparke veel suletud ja vähesed lahti olevad ammuilma täis broneeritud. Uudistes räägiti, et Niagara joale on oodata üle miljoni turisti. Nii väga kui tahakski siis sellisesse rahvamassi trügima küll ei kutsunud. Võtsin varjutuse teekonna kaardi ette ja asusin uurima, kuhu oleks kõige parem minna. Täisvarjutus kattis suht kitsa riba Lõuna-Ontariost Erie järve kagukaldast ja Niagara maakitsuse, liikus siis Ontario järvele ja uuesti maismaale kaugemal idas Ontario järve kirdekaldal.

Täisvarjutuse maksimaalne üle 3 minutiline kestus riivas Erie järve kallast. Kaalusin sõita Rock Point provintsiparki, mis küll suletud. Loodetavasti saan auto kuhugi vaikselt parkida, vaevalt politsei päikesevarjutuse ajal väga agaralt parkimise eeskirjade rikkujaid püüab. Seadusekuulekas kaasa laitis mõtte maha. Kaardi peal rannajoont pidi liikudes leidsin vaid 5km eemal mingi täiesti tundmatu looduspargi, mis üllatus-üllatus oli avatud. Proovime seda ja kui parkimist ei jagu, eks vaatame kusagil üldkasutataval rannal või lausa tee ääres.

Esialgu plaanisime seoses eeldatava liikluskaosega väga varakult, lausa kuue ajal hommikul startida. Õhtune ilmateade polnud väga julgustav, arutasime veel kord ja otsustasime võtta rahulikult, ärkame millal iganes, joome kohvi ja sööme hommikust ning siis asume teele. Varjutuse algus kahe ajal, täisvari nõks enne poolt nelja, liiga vara hommikul kujuneks koha peal kole pikk molutamine kuna peale ranna seal miskit muud polnud. Mõeldud-tehtud, magasimegi kenasti sisse, alles pool üksteist panin kohvivee peale. Ilmaennustus oli paranenud ja isegi maanteed ei tundunud liiga umbes olevat. Parim lahendus paistis siiski põhimaantee QEW kuni Hamiltonini ja sealt edasi väiksemaid teid pidi risti üle maakitsuse Erie järve äärde - kokku 120km ja 2.5 tundi.

Minema saime veerand kaheteist ajal, esialgses ummikus kulus poolteist tundi, kuid lõpuks külateedele jõudes läks päris libedalt. Pilvitus jäi vähehaaval õhemaks, järve äärde jõudes oli isegi siniseid laike taevas märgata. Parkimisplats kolmveerandi jagu täis kuid rahvast palju. Tee ääres krooksusid konnad sõna otseses mõttes kõrvulukustavalt nagu viimsepäeva pasunad. Ei tea kas said aru, et miskit hakkab juhtuma. Järverand kujutas endast paeklibu nagu seda Eestiski ette tuleb. Kivid olid küll kõvemast materjalist ja käes tundusid kummaliselt talkjalt libedad. Siin-seal võis põnevaid kivistisi leida. Seadsime end rannaäärse palginoti peale istuma, võtsime Amazoni „päikesevarjutuseprillid“ välja ja panime ette. Miskit ei näinud, pilvkate liiga tihe, tavalised päiksekad sobisid palju paremini läbikumava tulekera jälgimiseks.

Olime väga hästi jõudnud, juba jupike päikesest ära näpistatud. Rahvast oli rannas rohkelt ja muudkui juurde tuli. Igasugu seltskonda leidus alates tervetest mitut põlvkonda hõlmavatest perekondadest, mennoniitidest, lärmakatest noorteseltskondadest kuni raskelt varustatud professionaal fotograafideni. Kui juba sellises tundmatus kohas taoline rahvastus, mis siis veel Niagara Joa juures toimub. Hiljem kuulsime, neil olla taevas hulga pilvisem olnud. 

Pool läinud

Päiksest veerandik hammustatud

Otsustasin nalja pärast proovida kas moblaga saaks päikesest pilti. Pilvkate osutus just parajaks valgustugevust summutavaks filtriks, mis lisas fotodele isikupära. Tugevama päikesega proovisin vahelduva eduga läbi päiksekate pildistada. Proffidega muidugi mu vana asendusmobla pilte võrrelda ei saa, aga endale mälestuseks käivad küll.

Pilvkate läks üha hõredamaks ja täisvarjutuse ajaks paistis päike pilveaukudest täiseredusega. Kokkuvõttes oli just selline „hapupiima tüüpi“ kerge pilvitus amatöörile perfektne piltide plõksimiseks. Huvitav oli jälgida valguse ja varjude mängu, looduse värvid muutusid. Pimenemine toimus suht aegamisi ja ühtlaselt. 

Päiksepeegeldus lennukijoonel

Kitsuke äär päiksest järgi jäänud

Ootasin täisvarju puhul palju pimedamat kui tegelikult kogesime. Üheks põhjuseks kindlasti asjaolu, et päike paistis taevast suures osas katvale õhukesele pilvkattele, mis kiirgas hajutatud valgust nagu öölamp. Päikese Kuu varju kadudes jäi tuul vaikseks, lained raugesid ja putukad ilmusid välja. Kummaline karvu turri ajav tunne tuli peale, mingi ürgne instinkt tunnetas, et midagi on vääga valesti. Kolm minutit varju tundus üllatavalt pikk aeg.

Pimedus langes üle maa

Moment kui päikese serv uuesti kuu tagant välja tuli jättis mulje taevase prozhektori peale lülitamisest. Minu esimene mõte: nii näeb välja lähedase supernoova plahvatus. Kui veab ja Betelgeuse lähemal ajal kuradile lendab saab näha kui täpne mu võrdlus on. Päikese taassünniga kostis rannas tunnustavat üminat ja vaimustatud hüüdeid. Pilved olid nüüd suures osas hajunud, viskasin selili kiviklibule, panin prillid ette ja vahtisin fööniksina aegamisi suurenevat päikeseketast. Lebotasin nii oma veerand tundi lastes mõtetel aegruumis uidata. Lisaks mobla digimälule jäädvustasin vaatepildi ka ajurakkudesse.

Saagu valgus!!!

Päike tuli tagasi!

Rahvas hakkas lahkuma ehkki pool vaatemängu alles ees. Nüüd alles mõistsin, et osaline varjutus jääb igatepidi poolikuks, täisvarjutus on see, mis kõhtu mõnusalt õõnsa tunde tekitab. Kes pole ise kogenud võib öelda: miks sihukesest tühiasjast üldse rääkida, kolm minti päike varjus, võin kardinad ette tõmmata ja sama efekt. Sarnane ehk küll aga mitte sama. Selleks et tunnetada peab ise kogema ja täiesti võimalik, et paljud ei tunne suurt miskit. Minu jaoks oli oluline jällekord hoomata kui pisikesed, tühised ja mõttetud on inimesed universumi suuruse ja võimsuse kõrval. Kosmosel on savi kas meid on või mitte. Inimeste, Maakera, Päikesesüsteemi või isegi ühe galaktika kadumine jääb kõiksuses märkamatuks ega muuda miskit.

Kummuli kauss on püsti keeranud

Mis mulle kõige rohkem muljet avaldas. Esiteks see moment kui esimene „päikesekiir“ kuu tagant valla pääses ja kannaga näkku lõi. Kummaline kalk valgus ja varjudemäng, nagu oleksin mingis ulmefilmis. Selgelt tunnetatav temperatuuri muutus. Koidu ja eha värvid horisondil.

Kas ma uuesti tahaks kogeda, vist mitte, eelkõige ehk seetõttu, et mitte rikkuda esmamuljet. Teistele soovitan kindlasti, aga kui tahate täiselamust, tasub täielikku varjutust sihtida. Kuhugi teispoole maakera lennata nüüd väärt pole aga kui paarisaja kildi ulatuses siis tänapäeva transpordivõimaluste juures oleks rumal juhust mitte kasutada.

        Kel huvi saab allolevalt videolt üksikasjalikku infot päikesevarjutuste kohta

Talve viimane niuksatus

Blond lund kühveldamas

Tegelt oli see juba eelmine, ehk märtsi viimane nädal kui saime sahmaka lund ja otsustasin esmaspäeval mäel käia selle hooaja viimast võtmas. See aasta oli siinkandis lumega täielik ikaldus, isegi talve "võimsaim" lumetorm tõi vaid 15 sendi jagu valget kihti maapinnale. Piisav liikluses suure segaduse tekitamiseks. Mina poleks viitsinud sissesõiduteelt lund ajada, niikuinii sulab mõne päevaga ise ära, laps paraku oli usin, talle lihtsalt meeldib lumelükkamine. Suusamäed oleks meil ilma kunstlumeta poolest veebruarist täitsa paljad olnud. Veebikaamerast üle kontrollides paistis igavesti korralik lumekate olevat, nii siis uhasingi esmaspäeval mäele.

Kutsad lumes nuuskimas

Ilm oli täitsa mõnus, algul paar miinsukraadi, lõuna ajal seitse plussi poole peal. Päike paistis enamuse ajast, alles pärastlõunal hakkas pilvitama. Tõstukitest töötas vaid peamine ja nõlvadest neli suuremat avatud. Rahvast oli mäel vähe, tänu millele sai pidevalt sõita ning kokkuvõttes kogunes üle 150 kilomeetri. 

Mäel tekkis seoses jopega jällekord huvitavaid sõnavahetusi. Üks tuntud suusahunt, keda pea iga kord näen, sattus tõstukitoolil mu kõrvale ja hakkas uurima millises võistlusprogrammis osalen. Pidin teda kurvastama, et olen niisama asjaarmastaja kaugelt Eestist, kus isegi mägesid pole - ta vist uskuma ei jäänud. Piinlik oli küsida mis tema nimi, ilmselt mõni tuntud suusataja kui oskuste ja jutu põhjal otsustada - rääkis koondise treeninguprogrammist ja rahvusvahelistest võistlustest.

Munadepühade pikk nädalavahetus läks töö või täpsemini mainituna lisapuhkuse teenimise tähe all. Ametlike nelja vaba päeva jooksul (riigiametil ka esmaspäev ekstra vaba päev) käisin kolm korda kohal teenides nii pea poolteist nädalat puhkust juurde. Ega tööd suurt olnud aga kaks korda ööseks sinna istuma minna veidi tülikas. Unevajaduse rahuldasin nii, et kella kuue ajal õhtul keerasin magama, kolm tundi und, üheksa ärkasin, et kümneks tööle jõuda. Tööl tukkusin kah jupikaupa tund paar puhkenurgas sel ajal kui kolleeg mõlema eest valves oli. Hommikul pool seitse koju jõudes lasin korraks koera välja ja keerasin siis magama, ärkasin poole üheteist ajal. Uneaega kogunes normaalsed seitse tundi ehkki jupikaupa - erilist väsimust polnudki. Isegi unerütmi ei ajanud sassi, täna öösel magasin keskööst kümneni. 

Olen kuulnud ja lugenud, et paljudel kipub vanemaks saades unega probleem tekkima. Mul pole pea kunagi seda muret olnud, ainult paar lühikest perioodi kui endast sõltumatud probleemid kippusid mõtteid koormama. Õnneks suutsin enamasti ka siis endale sisendada, et öösel mõtlemine ja muretsemine ainult kahjulik. Praegu peab magama, et hommikul värske peaga lahendus leida. Uuesti uinumiseks tõukan muremõtted peast välja ja mõtlen millelegi toredale, aitab alati. Omaette muigasin, et hakka või unenõustajaks, aga teatavasti ei taha hädalised kuulda nõuannet stiilis: "lihtsalt mõtle õieti ja ongi korras".

Märtsikuu jooksuplaani punnitasin napilt täis, sada kilti sai kirja. Palju päevi kulus suusatamise peale, neil päevil jooksurajale ei jõua, pealegi jalad liiga väsinud. 14 jooksuga läbisin 104.21km keskmise tempoga 4:45 min/km. Kiireim 5K 23:30, 10K 47:41 ja kilomeeter 4:20, parim keskmine tempo 4:40 min/km. Suusamäel viis päeva mille jooksul 621 km suusad all, kaks kolmandikku sellest mäest alla liugu lastud. Jalutamist vaid 24 km, tegelt rohkem, aga kõigi koerajalutuskäikude ajal pole olnud meeles kella mõõtma lülitada. Sammusid kogunes keskeltläbi 15042 päevas. Kaal endiselt stabiilselt 78kg.

                                  

Tütar pole viitsinud minuga jooksmas käia, kurdab külma ilma üle. Samas mitu korda nädalas ronihallis seina peal kõõlumas. Viimaste videote põhjal otsustades on plika õige osavaks läinud, mina talle mingit konkurentsi ei paku. Käsi harjutab ta koduse rippumiskangi peal. Ma pole nii kaua lõuga tõmmanud, kardetavasti jään selleski tüdrukule alla. Käte trenn ongi unarusse jäänud, peab ikka enne rannahooaega käsile võtma, muidu piinlik lühikeste käistega särgi või lausa palja ülakerega käia kui lihased ei punnita😜

Heliloojad hoidke piip ja prillid!

Esiteks rõhutan, et muusikast tean ma sama palju kui siga piiblist, aga sellele vaatamata oskan öelda kui mõni pala või punt meeldib. Mu maitse mitmekesisust (asjatundmatust) väljendab ehk kõige paremini meeldejäänud ja nauditavate lugude ja artistide lühike nimekiri: Propeller, Mõõkade Tants, Saksa sõjaväe marsid, Taiko trummid, Lordi, New Age instrumentaal loodushelidega, Loits, Naised Köögis, Vennaskond ... ja hulk teisi, mida ei oska nimetada kuid tunneks ära kui kuuleks. Täna klikkisin suht skeptiliselt AI muusikat tutvustavale youtube videole ... ja mulle täitsa meeldisid enamus lugusid. Minge pekki aga sihukest muusikaelamust pole tükk aega olnud. Minu võhikliku arvamuse poolest läheb nii artistidel, muusikutel kui heliloojatel elatise teenimine raskeks kui AI esimesed arglikud sammud sellisel tasemel. Eurovisioon peaks toimuma inim ja AI kategoorias eraldi. Mis rahvas arvab, kas koolitatud kõrvad hakkavad sitavett jooksma või kõlbab kuulata???

Samas meenus, et täna 1.Aprill, ma üldse ei imestaks kui läksin täiega õnge - inglisekeelse otsetõlkena neelasin nii ussi, tina kui korgi ühe hooga :D On mis on, igatahes põnev! 

Voice Engine

        Tehnoloogia yuotuberi Wes Rothi video Open AI Voice Engine projektist

Open AI postitas oma blogis äsja info ühe põneva projekti "Voice Engine" kohta, mis võimeline üsna hästi konkreetse inimese kõnet jäljendama peale ainuüksi 15 sekundilise originaalkõne audiolõigu kuulamist. Ehk siis esitab etteantud teksti konkreetse isiku kõnemaneeri väga hästi jäljendades. Idee sarnane, mis chatboti teksti juures, lihtsalt infona kasutab audiot. Lisaboonuseks sama jutu esitamine terves hulgas teistes keeltes. Kõne mõistmisega saadakse samuti hästi hakkama nagu oleme ise kogenud kui mobla või läpaka juures häälsisendit kasutame. Paned häälsiendi ja väljundi ning tõlke kokku ja ongi olemas universaaltõlkija. Nõuab veel veidi lihvimist ja natu rohkem arvutivõimsust enne kui ka spetsid ära petab. Võõrkeele õppimine muutub lähiajal mitte vajadus vaid hobipõhiseks. Tõlkijatel kardetavasti viimane aeg ümberõppele või pensile minna.  

Lisame juurde samal tasemel videotöötluse ja piisava arvutusvõimsuse kõike reaalajas simuleerida ning jõuame maailma, kus pole võimalik ei audio ega isegi videokõne puhul kindel olla kas räägid oma sõbraga või on tegu hoopiski arvutisimulatsiooniga - suur samm edasi tekstipõhistest petukirjadest. Viimaseks sammuks piisavalt elutruu humanoidroboti ehitamine - kes ka otsesuhtluses võimeline kõik su meeled ära petma. Selleni ehk veel veidi aega minna, aga vaadates praegust tehnoloogia arengu eksponentsiaalset kurvi, pole mägede taga. Kui maailm enne otsa ei saa suhtlen juba oma eluajal inimrobotitega, kes äravahetamiseni sarnased pärisinimestega.

Arthur C. Clarke: It may be that our role on this planet is not to worship God but to create him.

Arthur C. Clarke: Võimalik, et meie roll Maakeral pole mitte Jumala teenimine vaid tema loomine!

Millal hakata penskariks🤔

Jälle jagan sotsiaalmeediast leitud tabelit. Tegu on järjest teravamini üleskerkinud probleemiga praktiliselt igal pool maailmas aga eriti arenenud riikides. Elanikkond vananeb, sest sündimus (õnneks) pole enam sellel tasemel mis vanasti. Enamuses arenenud riikides elanikkond väheneks suht kiiresti kui poleks immigratsiooni. Immigratsiooniga rahvastikuprobleemi lahendamise mõistlikkus ja jätkusuutlikkus on omaette kuumad teemad, mida ei jõua selles postituses käsitleda. Pensionisüsteemid olid pikka aega tüüpilised püramiidskeemid, mis töötasid seni kuni rahvast järjest juurde tuli. Loomulikul viisil enam ei tule ja migratsiooniga juurde toodav seltskond pole viiskalt öeldes huvitatud oma maksudega vananeva põlisrahvastiku toitmisest.

Majanduslikult on nii riigil, pensionifondidel kui firmadel kasulik võimalikult vähe pensioni välja maksta. Mõistmaks kuidas seda tagada pole vaja kõrgemat haridust raamatupidamises, piisab neljanda klassi matemaatikast. Väljamakstud pensioni hulk on väga heas korrelatsioonis pensioni maksmise kestusega. Et poleks nii lihtsalt arusaadav tavakodanikele lisatakse vett sogasemaks ajavaid nüansse nagu summa seadmine sõltuvusse pensile mineku ajast ja maksustamisega manipuleerimine.

Kuidas võimalikult vähe aega penssi maksta? Elementaarne Watson - hoia kodanikke võimalikult kaua tööl, teisest otsast (võimalikult siva mulla alla ajada) natu keeruline pensiaega eetiliselt maha lõigata. Samas on inimese kauem tööl hoidmine kahe teraga mõõk kuna automaatselt lühendab eluiga. Stress teatavasti hulga tõsiste haiguste põhjuseks aga väga vähe töökohti kus stressi pole. Ülalolevast tabelist on kenasti näha korrelatsioon pensile minemise vanuse ja eeldatava keskmise eluea kohta. Iga lisaaasta töötamist peale 50'dat eluaastat lühendab eluiga kahe aasta võrra.

Googeldasin huvi pärast ka teisi allikaid, ei leidnud ühtegi tõsist uurimust, mis oleks ühese vastuse andnud. Nii mõnedki avaldasid erinevaid numbreid ja isegi vastupidiseid trende. Varem pensile jääjad on tihtipeale viletsa tervisega ja seega eeldatavalt lühema elueaga. Probleem on selles, et väga raske objektiivselt võrrelda inimesi ainult pensionile minemise vanuse ja eluea vaatevinklist. Nii pensile minekut kui eluiga mõjutavad liiga palju väga erinevaid faktoreid. 

Täiesti lambist arvan, et võrreldes sama vaimse ja füüsilise tervisega inimesi, elavad kauem need kes varem pensile jäävad sel lihtsal põhjusel, et nende elus on vähem stressi ja rohkem aega tegeleda igasugu meeldivate ning tervislike tegevustega. Tunnen siinseski kogukonnas mitmeid, kes läksid juba 50'selt pensile, kõik on paksult rahul, keegi ei tunne puudust ühiskonnale "kasulikuks" olemisest.

Kindlasti on erandeid nende näol, kel hobi tööks või kelle töö tõepoolest stressivaba. Paraku kipun arvama, et neid on kaduvväike vähemus. Enda näitel õnnestus saada nõks alla viiekümnesena stressivabale tööle. Kuna see hobi just pole, aga muidu liulaskmine, võiks eeldada suht pikka penskaripõlve. Seda pikemat, kvaliteetsemat ja tegutsemisrohkemat, mida varem tööga hüvasti jätta.

Sobilikult avaldati err's artikkel kõrge vanuseni töötamise teemal, kus leitakse seda olevat uus normaalsus. Lubage jääda eriarvamusele: kui te ärgates ei naerata rõõmsalt mõeldes hommikustele liiklusummikutele ja tööl lahendamist ootavaile probleemidele, eelistaksite ilmselt teist külge keerata ja edasi põõnata - mis on normaalne. Mõelge, kas käiksite tööl kui palka ei makstaks??? Mina isegi oma stressivaba tööga ja usun et valdav enamus ei käiks. Ainsa põhjusena palgata tööl käimist jätkata näen igavust (fantaasia puudumine) või soovi "kasulik" olla - ei mõista kumbagi. See aeg mu täiskasvanud elust kui tööl ei käinud oli mõnusaim üldse ... kui poleks kuklas tiksunud mõte, kahjuks igavesti kesta ei saa. 

Kokkuvõttes mõistlik nii pea töölt ära tulla kui majanduslikult mugavalt võimalik. Paraku on palga teenimise vajadus ja majanduslik kitsikus enamasti need, mis inimesi arutult kaua tööl hoiavad. "Rahatarkus" ja majanduslik mõtlemine vajalikud, et töötamise nõiaringist enne välja murda kui hilja😉

Lootust ei maksa kaotada, Elon "ähvardas", et peagi tuleb tehisaru ja teeb kõik tööd inimeste eest ära. Personaalselt ei julge sellist sorti lotovõidule lootma jääda, kindlam ikka ise asi käsile võtta😉

Kas ja millal tuleksite töölt ära kui tagataks viisakas põhisissetulek?

Millega tegeleksite töölkäimisest vabanenud ajaga?

P.S. Ülaltoodud tabel on tegelt linnalegend ega oma mingit tõeväärtust. Samas ei muuda see mu arvamust, et logelev inimene on õnnelikum ja elab kauem kui töötav inimene.

Mul on kuri kahtlus, et töökuse ülistamine on aegade algusest kitsa kavalpeade kamba vandenõu: las lollid rabavad, et meil oleks lahe elu - kiida lolli, loll töötab end surnuks😜 No ja kogu majandussüsteem on nii üles ehitatud, et keskmisel inimesel poleks majanduslikult võimalik varakult pensile minna. Äkki tehisaru teeb võimalikuks - loota ju võib ;) 

Kuritegudest ja statistikast

Värvid esitavad eri piirkondi😉
 Korrelatsiooni märkamine omal vastutusel😜

Postituse kirjutamise kutsus esile twitteris silma jäänud säuts. OK, nii naiivne ma ka pole, et iga säutsu kohe usuks aga seal postitatud graafik oli piisavalt intrigeeriv, et asja edasi uurida. Tegu Taani vägivaldsete kuritegude statistikaga ... rahvuspõhiselt. Sellist asja paljudes riikides ei avaldata hirmus (põhjendatud), et võiks kutsuda esile laiemalt immigrantide või kitsamalt rahvus, usu või rassilise sallimatuse. Poleks ju miskit karta kui numbrid väga selgelt ei viitaks teatavate gruppide oluliselt suuremale esindatusele kuritegelikule teele kaldumisel.

Otsisin infot ka mitme teise riigi kohta kuid ei õnnestunud leida. Isegi tehisaru on liiga poliitkorrektne, et sellisele küsimusele ausalt vastata (osava promtimisega ehk õnnestuks). Kanadas näiteks on avalik rahvusgruppide põhine statistika ohvrite kuid mitte kurjategijate kohta. Kuna mu blogi pole teaduslik uurimus, ei viitsinud rohkem vaeva näha ja piirdusin Taani ametliku statistikaga, ja Taani kinnipidamisasutuste statistikaga mis mõlemad üllatavalt lihtsalt ligipääsetavad.

Graafik esitab eri riikide kodakondsete või päritolujärgsete (nation of origin) vägivaldsetes kuritegudes süüdimõistetute suhte taanlastesse aastatel 2010-2021. Selgituseks: kui taani kodanike puhul oleks näiteks 100000 kodaniku puhul süüdimõistetuid 100 siis teiste rahvusgruppide puhul koefitsent 0.5 tähendaks 50 ja koefitsent 2 kahtesada süüdimõistetut 100000 kohta. Oluline on just suhteliste arvude võrdlemine, mitte absoluutsete, sest taani kodanike hulk on praegu veel Taanis oluliselt suurem kui teiste riikide kodanike arv. Väikese valimi (paarkümmend või paarsada) puhul võivad suhtelised numbrid muidugi kallutatud olla. Samas on hulk Taani kodakondsuse saanuid võõramaise päritoluga ja pole päris selge (ei viitsinud uurida) kas ja kuidas seda arvesse võetud. Usutavasti Taanis türklase perre sündinu loetakse taanlaseks ehkki tänapäeval ilmselt näevad teised ja tunneb tihtipeale ka ise end pigem türklasena (analoogia Eestis elavate venelastega). Kas Türgis sündinud taani kodakondsuse saanu loetakse türklaseks või taanlaseks ei tea. Nii või teisiti siis pigem on võõramaalaste osa kuritegelikus statistikas alla mitte ülehinnatud.

Julgen arvata, et teistes põhjamaades ja paljudes Euroopa riikides suht sarnane seis. Ehk siis arusaadav, et sotsiaalse rahu säilitamise nimel sellist statistikat kas varjatakse või lihtsalt ei tehta. Minu arust pole jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine õige taktika. Kus probleem on, seal tuleks sellest avalikult rääkida ja üritada lahendusi leida - ka siis kui need pole mugavad või populaarsed. Natuke nagu vähkkasvajaga: haiguse eitamine ja ravi edasilükkamine või lootmine, et ise paraneb teeb pikas plaanis asja ainult hullemaks. Kui lasta kasvajal liiga kaugele areneda ei aita enam väljalõikamisest, siirded levinud igale poole mujale ja viivad lõpuks kogu organismi hävinguni.

Mis oleks heaks ja efektiivseks lahenduseks ma ei tea ja kui teaks ei julgeks ilmselt välja pakkuda. Tean vaid seda (nii Rootsi kui Kanada kogemuse põhjal), et eeliste pakkumine võrreldes põliselanikkonnaga see kindlasti pole. Äkki on lugejail häid ideid, palun ainult ärge hakake rassistlikke mõtteid avaldama. Esiteks toetan võrdseid võimalusi sõltumata inimese väljanägemisest ja teiseks võidakse tänapäeva sõnavabaduse tingimustes blogi anonüümsete kaebuste põhjal lihtsalt kinni panna.

P.S. Meeldiv tõdeda, et Eesti immigrandid Taanis lausa vähem kuritegelikud kui taanlased ise.
P.P.S. Riigid, mida enam ei eksisteeri on esindatud, sest kurjategijatel oli süüdimõistmise ajal vastav kodakondsus või rahvuslik kuuluvus.

Mitte kes tegi vaid kelle käsul!

Moskvas toimunud kontserdisaali tulistamise juures on uudisteagentuuride ja analüütikute esimeseks küsimuseks: "Kes tegi"? Tegelikult peaks küsima: "Kes organiseeris ja kelle käsul", sest operatsiooni täideviijad on organiseerijate plaane ellu viivad tähtsusetud pisikesed kruvid. Saamaks jälile organisaatoritele tuleb vaadata, kellel oleks motiivi.

Ukraina võib täielikult välistada, sest taoline terrorirünnak ei tooks mingi nurga alt neile kasu, küll aga ohtralt kahju. Kaduvväike võimalus, et tegu Ukraina territooriumilt pärit kodanike kättemaksu üritusega - põhjust oleks kümnetel tuhandetel kuid kipun arvama, et võimekusest jääb puudu. Samal põhjusel välistan ka Ukraina pool võitleva vene korpuse.

Üsna kohe välja ilmunud info, et tegu islamistide rünnakuga. Teoreetiliselt kübe rohkem tõenäosust kui ukrainlaste puhul kuid mitmel põhjusel vägagi kaheldav. Alles hiljuti käisid mitmed islamistide asjapulgad Moskvas vastuvõttudel sel ajal kui muu maailm neile seoses Iisraelis toimunud rünnakuga selja pööras. Mingit konkreetset hiljutist ajendit (mingi haarang küll Kaukaasias) nagu pole. Võimekust ehk oleks kuid vahelejäämise risk suurem kui ukrainlastel nii välimuse kui keeleoskuse tõttu. Sarnasus Nord-Osti'ga ei tähenda midagi. Nii Ukraina kui Islamistide puhul oleks nii aja kui koha valik äärmiselt ebaloogiline, milleks üritada rünnakut pealinnas, mis eeldatavalt kõige paremini kaitstud.

Järgi jääb vaid venemaa ise (eriteenistused ülemuse käsul), aeg, koht ja motiiv sobivad ning võimekus olemas, pretsedendist (kortermajade õhkulaskmine) rääkimata. Kõige tähtsam on muidugi motiiv, mis määrab ülejäänute sobivuse. Motiiv mu arust väga lihtne: Vene soovib sel suvel või äärmisel juhul järgmise aasta jooksul vallutada enda omaks kuulutatud oblastid ja sundida Ukraina rahu sõlmima. Terve Ukraina vallutamist vaevalt kujutab ette aga mine sa tea. Samas on mõistnud, et sõjalise edu jaoks on vaja midagi drastilist ette võtta. 

Kui tuumapomm välja jätta siis oleks silmnähtavaks lahenduseks Ukrainale sõja kuulutamine koos uue mobilisatsiooniga. Moskva terrorirünnak sobib ideaalselt ajendiks, ehkki Ukraina osalust välismaailmas keegi ei usu ja küllap kodumaalgi kaheldakse. Samas on's Kremlit usaldatavus kunagi morjendanud. Hea põhjus kruve veel kinnimale keerata ja igasugust võimalikku vastuseisu sõjale juba eos summutada. Mulle oli pigem üllatuseks, et miskit sellist enne 24 veebruari 2022 ei korraldatud. Boonuseks võimalus Ukraina toetajate hulgas segadust külvata ja USA abiotsuse vastastele kongressis põhjendusi anda, ükskõik kui ebausutavaid. 

Kuidas Ukraina osalust kõige efektiivsemalt serveerida. Ma pakun välja, et kasutatakse kas juba varem või ka äsja vangi langenud Ukraina sõjaväelasi, kes "kangelasliku" lahingu käigus "likvideeriti". Kas mehed eelnevalt maha notitud ja majja viidud või viiakse värskelt operatsiooni käigus ja tehakse siis vagaseks. Usutavuse mõttes jäetakse ehk üks või kaks ukrainlast ellu. kellele on eelnevalt tehtud pakkumine, millest ei saa loobuda (pere FSB puhkekodus) ja kästud stsenaarium pähe õppida. Tüüp muidugi teeb enesetapu peale ülestunnistusi.

Kuna Ukraina poolt soovitud "eskalatsiooni" ei tulnud pidi vene selle pisikese asja ise ära ajama.

Kruvid loksuvad🤔

Kui Elon Muski ütlemised ja teod on juba varem pannud kukalt kratsima siis viimane tõstatab kahtluse tüübi reaalsustajus. Ta tuli välja mõttega, et tehisaru muudab traditsionaalse tööhõive aegunuks ja läbi "üleüldise kõrge sissetuleku" saabub külluse aeg, kusjuures keegi ei pea tööd tegema kuid võib hobi korras end liigutada. Kostab parem kui kunagi lubatud kommunism, kui õieti mäletan siis eeldati ikkagi "võimetekohast" tööpanust ja "vajaduspõhist" hüvedega varustamist. Targu jäeti mainimata, kes ja kuidas võimeid ja vajadusi hindab. Tore küll, paraku kummaline kuulda mehe suust, kes sunnib oma töötajaid projektide tähtaegadest kinni pidamiseks tehastes magama. Teisalt on väitnud, et vaid 40 tunnise töönädala arvestusega pole mõtet tema firmadesse tööle kandideerida.

Ma ei kahtle, et tehisaru muudab kardinaalselt nii tööturgu, majandust kui haridussüsteemi.  Võimalikult kujuneb suurimaks murranguks ühiskonna arengus, isegi  suuremaks kui põlluharimine või tööstusrevolutsioon. Samas kuidagi ei suuda uskuda "Utoopia" peadsesse saabumisse. Inimese peas olevat kiviajast pärit riistvara ja enamust tarkvara lihtsalt pole võimalik kiiresti muuta, evolutsioon toimub väga aeglaselt. Aju areng on juba ammu tehnoloogia arengust pikalt maha jäänud ja jääb järjest rohkem.

Elonil on olnud ohtralt igasuguseid teisi ideid, millest enamus kõrvale heitnud, kuid mõned ootamatu eduga ellu viinud. Tesla üheks näiteks, ehkki tänase seisuga on firma aktsia kaotanud 30% oma väärtusest kui aasta algusega võrrelda. Lisaks robootika ja tehisaruga tegelemisele kutsub momendil suurimat vastukaja esile Starship. Viimane katselend küll ei täitnud kõiki ootusi, samas jõudis rakett kosmosesse ja põles ära alles uuesti atmosfääri sisenedes.

Olgu teiste projektidega kuidas on aga Starship saab olema näiteks ebareaalsest kõiki takistusi eiravast kolossaalsest eduloost või ajaloo suurimast investeerimismullist ja läbikukkumisest. Minu panused viimasele võimalusele, eelkõige seetõttu, et mees keeldub võtmast arvesse reaalsust: inimloomust ja maailmapoliitikat, eeldades kõige optimistlikuma stsenaariumi käiku minekut. Eelmised tähtajad ammu ületatud, momendil ennustab Musk inimese Marsile jõudmist võimalikult 5 ja tõenäoliselt 10 aasta jooksul. Võrdluseks: just täna uudistes räägiti, et Torontot läbiva põhimagistraali 3km pikkuse lõigu remont peaks võtma 3-4 aastat🤪 2050 pidavat elama miljon🙄 inimest Marsil. Igale teisele avaliku elu tegelasele pandaks sellise avalduse puhul kinniseotud käistega särk selga.

Teeks ennustusvõistluse: 

1. Millal astub esimene inimene Marsi pinnale?

2. Millal arenenud riikide enamus läheb üle universaalse põhisissetuleku (universal basic income) pakkumisele oma kodanikele?

Ma teen otsad lahti ja pakun mõlema küsimuse vastuseks: mitte sellel sajandil ja pigem üldse mitte. Suurem võimalus praegusel kujul eksisteeriva tsivilisatsiooni kadumisele. Kuri kahtlus, et järeltulevad põlved nimetavad 21 sajandi algust inimkonna "kuldajastuks", vähemalt normaalsetes piirkondades elavate jaoks.

Südamest loodan et eksin, nii äge oleks vanurina näha kaadreid inimese esimesest sammust Marsi pinnale! Huvitav mida ta sel momendil ütleb, Kuule astumise tsitaati teavad meist kõik.